"Peltsebul aetakse ka seekord välja peltsebuliga"
Naftašokk /.../ - ühtäkki tõusis juhtivates lääneriikides nii inflatsioon kui ka töötus – olukord, mida stabiilse Phillipsi kõvera puhul kuidagi juhtuda ei saaks. /---/majandusmuutujate vaheline statistiline seaduspärasus /.../ laguneb koost niipea, kui seda üritatakse hakata kasutama majanduspoliitikas. /---/
Ratsionaalsete ootuste teooria /.../ ehk kui inflatsioon on olnud pikka aega kõrge, siis eeldavad inimesed üldjuhul seda, et see jääb ka edaspidi kõrgeks. Selleks et majapidamised oma minevikku sisse juurdunud tulevikuootused ümber hindaksid, on vaja, et tulevik saaks minevikuks. Sellises teoreetilises raamistikus on inflatsiooniootuste alanemine seega pikk ja aeganõudev protsess /---/
Uba on siin selles, et lühiajaliselt saab inflatsiooni ja töötuse vahelist pöördvõrdelisust majanduspoliitilistel eesmärkidel tõepoolest kasutada. Täheldatud sõltuvus kehtib aga vaid seni, kuni inflatsiooniootused kohanevad.
Peltsebul aetakse ka seekord välja peltsebuliga. Ja kurivaimuks on selles mudelis endiselt ringluses olev raha. Kui seni uljalt raha trükkinud valitsus nüüd pressi aeglasemalt tööle paneb, kasvab inflatsioon oodatust aeglasemalt, reaalpalgad suurenevad ja uute tööliste otsimise asemel muutub probleemiks olemasolevatest lahtisaamine. Töötus kasvab, hinnatõus pidurdub ja tagasi vaatavad inflatsiooniootused kohanevad. Kuni lõpuks jõutakse jällegi tööhõive tasakaalulise määrani, aga seekord juba madalama inflatsiooni juures. /---/Eestis aga ei saa me praegu rääkida valitsuse majanduspoliitika, vaid majanduskeskkonna olulisest muutusest. Seetõttu arvangi ma, et meie lähiaastate majandusarengu prognoosimisel on võtme-tähtsus küsimusel, kas meie ootused on tagasi vaatavalt kohanduvad või ratsionaalsed. Ehk teiste sõnadega, kas me teame oma õiget majandusmudelit. Viimase küsimuse vastus on ilmselt eitav.
Kas me tunneme aga mängureeglistikku, milles toimub meie majanduslik tegevus? Sellele kü-simusele on vastus juba jaatav. Eestis on valuutakomiteel rajanev rahasüsteem, mille kasutuselevõtt vähendas 1992. aasta 1076-protsendilise inflatsiooni ühe aasta jooksul 90 protsendini. Meil ei ole põhjust arvata, et sellele süsteemile käiks praegune viie- kuni kuueprotsendiline inflatsioon väga üle jõu. Teiste sõnadega, me oleme viimastel aastatel näinud ainult valuutakomitee naeratavat nägu, aga varjupoolel on varuks veel teinegi. Seetõttu on minu arvates peagi põhiküsimus, kuivõrd me oleme seda nägu valmis taluma ja millal ilmuvad lehtedesse hüsteerilised pealkirjad “Miks valitsus midagi ei tee?”.
