Odav tööjõud saab vananeva ja kokkutõmbuva rahvastikuga riigis olla ainult väga ajutine majandusarengu mootor. Et elujärg edasi paraneks, peab ammenduva ressursi asemele astuma vahest ainus tõeliselt ammendamatu ressurss – inimese leidlikkus.
Meil pole põhjust arvata, et eestimaalased oleksid selles vallas ülejäänud maailmast silmapaistvalt ees või maas. Küll on aga oluline, kus inimesed oma taibukust rakendavad. Ühel juhul teevad nad seda riigilt soodustusi ja abirahasid välja kaubeldes ning parteiredelil edasi rühkides. Teisel juhul innukalt uusi turunišše otsides, varem proovimata tootmismeetodeid katsetades ja kõige selle juures oma varanduse ja mainega riskides.
Pikaajalist majandusarengut võiks seega võrrelda ka teekonnaga maalt linna. Pika reisi järel võib tekkida arusaadav vajadus teeäärses kõrtsis pisut jalga puhata ja keelt kasta. Seejuures tuleks aga meeles pidada, et trahteri taga on linnamüüri asemel siiski vaid võsa. See tõsiasi võib pika istumise järel kergesti unu(ne)da. Vanarahvas teab rääkida, ja uuem rahvas oma kogemuse põhjal kinnitada, et kõrtsipink on pigine.
Hardo Pajula, Postimees (07.12.2006)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar